Liikumispuudega lapsi on Eestis üle 5 000. See arv
ei vähene, pigem vastupidi. Meditsiini areng (väga raskes seisundis lapsed
suudetakse elule päästa sünnituse, haiguse või trauma järel), traumad
(liiklusõnnetused jm), keskkonna mõjurid (inimorganismile kahjulikud ained,
müra jne) ja sotsiaalsed probleemid on tegurid, mis puudega laste arvu pigem
suurendavad. Ükski pere ei oota puudega lapse sündimist — oodatakse tervet ja
toredat silmarõõmu. Siiski on statistika karm, näidates, et puudega lapsi
sünnib kogu maailmas ja ka meil Eestis. Lisaks traumad ja haigused, millest
sugugi mitte alati täiesti ei paraneta. Eelnimetatud põhjused mängivad olulist
rolli ka liikumispuuetega laste sattumisel meie sekka.
Liikumispuudega laps ja hariduse omandamine
Kuna liikumispuudega lastele kohandatud koole on
Eestis vaid mõned üksikud, sõltub liikumispuudega lapse koolisaamine eelkõige
kooli heatahtlikkusest ja õpetaja mõistvast suhtumisest. Paraku on kergem
soovitada õpilasel jääda koduõppele või minna erikooli (Haapsalu Sanatoorne
Internaatkool, Laagna Lasteaed–Algkool). Tegelikult on liikumispuudega lapse,
nagu iga teisegi lapse jaoks kooli roll väga oluline. See aitab lapsel
sotsiaalselt areneda, kujundada suhtlemisoskust eakaaslaste ja täiskasvanutega,
luua eeldused tulla edaspidi oma ümbruskonnas ja kaaslastega lävimisel ise
toime. Üldjuhul tuleb kasuks ka see, kui lapsel on võimalik olla võimalikult
tavapärases keskkonnas „tavaliste" laste hulgas, sest „tervete"
inimeste keskkonnas kulgeb üldiselt ka täiskasvanud puudega inimese elu. Sageli
ei ole perel last kodunt ära kaugele erikooli saata lihtne. Loomulikult tuleb
raskema puudega lapse puhul valida siiski vastavalt kohandatud ja
ettevalmistatud kool. Tunduvalt keerulisem on neil lastel, kellel on kesknärvisüsteemi
kahjustusest tingitud liikumispuue ja lisaks on veel teisigi probleeme. Kui
mitmetes Euroopa riikides on üpris tavapärane, et osa neist (normintellektiga
või vähese mahajäämusega) lastest käivad tavakoolis, siis Eesti kogemused
näitavad, et selliseid lapsi on tavakooli jõudnud pigem erandjuhul. Siiski
peaksid need erandid olema julgustavad ja võiksid olla kogemuste edasiandjaiks
ka teistele.
Kool on ettevalmistus iseseisvaks eluks
Kindlasti tuleb meeles pidada, et liikumispuudega
lapse, olgu mistahes teisegi puudega lapse tulekul kooli, on klassiõpetajal
vaja teha eelnev töö klassi ettevalmistamisel uue õpilase vastuvõtuks. Elu
näitab, et selline töö kannab vilja ja kaasõpilased võtavad uue tulija kiiresti
omaks. Seega võiks ühel päeval saada tavapäraseks, et koolis on kõrvuti nii
terved lapsed kui ka liikumispuudega lapsed. Seegi oleks samm lähemale
võrdsetele võimalustele, euroopalikule ühiskonnale. Nii haridusest kui selle
saamise viisist (igapäevane kool, koduõpe) oleneb päris palju, kuivõrd tunneb
noor inimene end tulevikus võrdsena teiste ühiskonnaliikmete seas, kuivõrd võib
ta jõuda tööjõuturule, kuivõrd jääb ta ainult abi vajavaks ja ootavaks
täiskasvanuks.