Kõige suurema rühma (keskmiselt
kaks last 1 000 elusalt sündinud lapse kohta) liikumispuudega lastest
moodustavad kesknärvisüsteemi kahjustusega lapsed. Rahvusvaheliselt kasutatakse
selliste seisundite tähistamiseks ingliskeelset lühendit CP (inglise keeles
Cerebral Palsy), meil enamasti ladinakeelset lühendit PCI (Paralysis Cerebralis
Infantilis). Rahvakeeli öeldult tähendab see halvatust. Kahjustus ajus on
tekkinud erinevatel põhjustel sünnieelselt, –aegselt või –järgselt. Suur riskirühm on enneaegsed lapsed.
PCI–lastel on rohkem või vähem häiritud liikumine. Probleemid võivad esineda
tasakaalu, koordinatsiooni ja peenmotoorikaga. Võib esineda kõneprobleeme.
Neljandikul kesknärvisüsteemi kahjustusega lastest lisanduvad
nägemisprobleemid, osal lastest on kuulmislangus. Seega lisandub 80% juhtudest
lapse liikumispuudele ka muid kergemaid või raskemaid probleeme. Argielus veel
suhteliselt levinud arvamus, et kehva liikumise ja koordinatsiooniga kaasneb
kindlasti ka vaimupuue, ei pea paika. Vaimupuue esineb vaid neljandikul
kesknärvisüsteemi kahjustusega lastel.
Liikumispuudega laste hulka
kuuluvad ka seljaajusongaga lapsed. See puue aeglustab või takistab lapse
motoorika arengut. Puude raskus sõltub kahjustuse kõrgusest seljaajus. Puuet ei
saa välja ravida ega olematuks muuta, kuid rehabilitatsiooni, õigeaegse ravi ja
abivahenditega saab toetada lapse aktiivset osalemist elus. Liikumispuue võib tekkida ka
traumade, liiklusõnnetuste, raskete haiguste tagajärjel. Neil puhkudel sõltub
puude raskus ja komplitseeritus kahjustuste ulatusest, närvisüsteemi
kaasatusest jm–st. Ka kaasasündinud (geneetilisi) lihashaigusi põdevate laste
liikumispuue ei parane ajas, vaid pigem süveneb. Vähesel määral esineb ka
lapsi, kes on sündinud jäsemete väärarenguga või puudumisega. Esmane pilt, mis
tavapäraselt seostub väljendiga „liikumispuudega laps― on ratastoolis
ringivurav laps, kelle peamine probleem seisneb selles, et liikumiseks vajab ta
abivahendit. Sellest tuleb ka arvamus, et liikumispuudega lastele on vajalik
muretseda korralikud liikumisabivahendid, teha kaldteed, inva–WC–d ja liftid
ning rohkem muresid justkui polekski. Tegelikkuses on taolisi „kergeid―
liikumispuudega lapsi siiski vähe. Liikumispuue ja sellega kaasnev sõltub
eelkõige liikumispuude tekkimise põhjustest.
Seega — tulenevalt
liikumispuuet põhjustavast diagnoosist on erinevad ka liikumispuudega laste
vajadused, erinev on nii iseseisev toimetulek kui ka
hariduslikud
erivajadused. Tõepoolest ainult liikumisel abivahendit (ratastool, kargud,
kepid, tugiraam) kasutavad lapsed vajaksid ideaalis kohandatud füüsilist
keskkonda: kaldteed, lifti, inva–WC–d, madalaid ukselävesid ja/või inimest kes
neid liikumisel abistab ja turvab.